enesehinnang

Suhted ja enesehinnang

Posted on Posted in Määratlemata
Inimeseks olemine eeldab teistega pidevas kontaktis olemist.

Inimesed on oma olemuselt väga sotsiaalsed. Kuigi igaüks meist soovib teatud hetkel üksiolemist, rahu ja vaikust, on suurem osa inimestest nõus, et selline aastate või kuude pikkune üksinda olemine ei ole kuigi meeldiv mõte. Inimene vajab normaalseks funktsioneerimiseks nii igapäevaseid  sotsiaalseid suhteid kui ka sügavamaid, intiimsemaid suhteid valitud lähikondlastega. Psühholoogid on kutsunud seda fenomeni kuulumisvajaduseks ehk „need to belong“. Evolutsiooniteooriale tuginedes, on uurijad püüdnud selle vajaduse olemasolu ka selgitada. Nimelt nende inimeste ellujäämise tõenäosus oli märgatavalt suurem, kes moodustasid väikseid grupeeringuid ja kogukondasid.

Tänapäeval ilmselgelt on iga inimene pisut omamoodi ja toob suhtesse kaasa omad eripärad, mis teebki tegelikult inimestevahelised suhted sedavõrd põnevaks. Palju on uuritud varajase eluea jooksul tekkinud lapse kiindumussuhet oma hooldajaga (kelleks on tavaliselt ema) ning selle võimalikest mõjudest hilisematele interpersonaalsetele suhetele. Muuhulgas on uuritud ka isiksuse mõju (nt suure viisiku, musta triaadi näitel) suhetele ja nende kestvusele. Seoseid on leitud erinevaid, aga  käesolevas postituses keskendun konkreetsemalt enesehinnangule ning enesehinnangu võimalikust mõjust suhetele.

 

Self-esteem ehk enesehinnang

Suurem osa inimestest paistavad meeldivat iseendale, mõned meeldivad endale rohkem, mõned vähem. Sisuliselt võibki väita, et inimese hinnang iseendale moodustabki suurema osa enesehinnangust ehk kas inimene hindab oma oskusi ja omadusi positiivselt või pigem mitte. Juhul, kui enesekohane hinnang oma oskustele on positiivne, on ka enesehinnang positiivsem ja vastupidi. Üldiselt on leitud, et parema enesehinnanguga inimesed on tervemad ja õnnelikumad, kui inimesed, kelle enesehinnang on madalam. Ehk mõistlik on iseendale meeldida ja seda seisukohta rõhutab ka ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia teooria (sellest pikemalt juba teises postituses).

 

Kuidas tekib enesehinnang?

Sisuliselt on võimalik läheneda kahel erineval moel – vaadata intrapersonaalseid (ehk inimese seesmiseid) ja interpersonaalseid (ehk inimeste vahelisi) erinevusi ja tegureid.

Intrapersonaalse teooria pooldajad väidavad, et inimese enesehinnang sõltub peamiselt subjektiivsetest uskumustest ning enesehinnangut saab parandada keskendudes indiviidile ja tema omadustele, mitte välistele maailmasündmustele.

Interpersonaalse teooria pooldajad rõhutavad relatiivsuse ja indiviidi ümbritsevate sündmuste olulisust. Üks populaarsematest teooriatest – sotsiomeetria hüpotees – väidab, et enesehinnang on oma olemuselt motiveeriv süsteem, mis ajendab inimest otsima tervislikke lähedasi suhteid teistega. Ehk madal enesehinnang ja ärevus pole midagi muud, kui tajutud võimalik grupist väljaarvamine või teiste poolt halva hinnangu osaks saamine.

Tavaliselt on psühholoogias tõde kahe erineva pooluse vahel, ehk pisut üht ja pisut teist. Palju on sotsiomeetria hüpoteesi uuritud ja leitud tõendeid, et inimene vajab teiste heakskiitu ning soovib olla osake suuremast. Samas millised on need inimese mõtted/tajumine, mis tekitavad sotsiomeetria hüpoteesi kohaselt ärevust ning kartust väljaarvamise ees?

Ratsionaal-emotiivse käitumisteraapia teooria kohaselt on need irratsionaalsed uskumused peamiselt enese, kuid ka teiste kohta. Mina pean õnnestuma, vastasel juhul ma ei kõlba kuhugi. Ma pean saama teistelt kiita; ma pean vastama teiste nõudmistele, muidu olen täiesti väärtusetu.

Mõistetavalt tekitavad sellised enesekohased irratsionaalsed uskumused emotsionaalseid kannatusi. Muutes irratsionaalseid uskumusi saab inimene muuta ka oma emotsionaalset seisundit. Seega, tervislikum uskumus oleks midagi järgnevat: mulle väga meeldiks õnnestuda ja oleks väga tore, kui teised minust hästi arvaksid, aga ma ei pea õnnestuma ja teistele meeldima. Kui teised ei arva minust hästi, siis see pole maailma lõpp ja saan ka ilma teiste heakskiiduta elust rõõmu tunda.

Selline uskumus on oma olemuselt tervislikum, kuna ta motiveerib tegudele, aga ei eelda tegijalt absoluutseid ega rigiidseid tulemusi. Ühtlasi aitab selline lähenemine leida eespool mainitud intra- ja interpersonaalsete teooriate ühisosasid. Inimeste jaoks on oluline kuuluda sotsiaalsetesse gruppidesse, olla osa millestki suuremast. Samas ei tasu langeda negatiivsete mõttemustrite lõksu ning omistada oma soovidele suuremat tähtsust ja tähelepanu, kui nad vääriks.  Maailm on täis ettearvamatusi, mis teebki elu elamist väärt.